18.-19. märts 5- osalise matkasarja planeerimise koosolekud.
12 aastat tagasi
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kilingi-Nõmme Vabaajakeskus
Blogide loend:
-
-
Jaanuaris Saarde vallas12 aastat tagasi
-
-
ILLUS/ILUS SUGUPUU14 aastat tagasi
-
16.juuli kalapüügi tulemused ja pildid14 aastat tagasi
-
Maikelluke14 aastat tagasi
-
Jõulupidu14 aastat tagasi
-
-
No ootasin siis esmaspäeva lõuna paiku kirjanikke külla: laud kaetud ja toolid kuulajate jaoks sätitud. Kõigepealt käis mul hommikupoole päris palju laenuatjaid: kas puhtast uudishimust, et kas tõesti midagi toimub ja vabandades, et nad ei saa ikka kohtumisele jääda.
VastaKustutaSiis saabus õpetaja Salme Haavik ( Tihemetsa tehnikumi emakeele ja kirjanduse õpataja, kes mul sage külaline ja kes ka oma õpilased kõik raamatukoguga tutvuma veab) ja tema järel 9 Tihemetsa poissi. Olin ju reklaaminud, et tulge vaatama elusaid kirjanikke.
Ja siis vuras meie õuele ilus valge buss roolis õbluke naisjuht ja keeras siis oma bussi kõige kirjanikega meie õue kõige pehmema koha poole ja teha polnud midagi: mis sisse pidi jääma see sisse jäi. Siis pudenesid bussist välja Kauksi Ülle ja üks kena tütarlaps, kes osutus Triin Tasujaks – kutsusin nad vihma käest tuppa sooja. Ruitlane ja Pehk asusid bussijuhti juhendama ja bussi mülkast välja lükkama.( Kahju, et fotokat polnud käepärast!) Pakkusin ka, et saan auto kutsuda, mis bussi välja tõmbaks, aga nad ponnistasid seal edasi. Seni juhatasin Triinu ja Ülle tahatuppa, kus oli laud kaetud, endal polnud aega vaadata, aga siis Triin ütles, et näe saidki bussi välja.
Jõudsin siis uksele vastu, et ka Ruitlane ja Pehk viisakalt vastu võtta.
Kohvilausas rääkis Ruitlane, et oli juba hommikul kolmest ärganud ja siis Kauksi Ülle peale võtnud ja hakanud Tallinna poole kimama. Mina siis ütlesin, et lootsin neid Tartu poolt tulevat, kuna enamus ju Lõuna-Eesti inimesed, siis sõnas Kauksi Ülle, et kirjanike ( Kirjanike Liidu) puhul pole loogikaga midagi pistmist. Ruitlane rääkis lugusid eelnevatest kirjaniketuuridest. Kuna nad jõusid minu raamatukokku ka väikese otsimise ja valesti sõitmise peale siis olid tutvunud ümbruskonnaga ja kiitsid, et väga ilus koht on ja et Kivisildnik on ilusa koha endale elamiseks valinud. Siis seletasin neile täpselt, kus Kivisildnik elutseb.
Raamatuid laenutas ja kuulajate-vaatajatega tegeles seni minu tütar Dagmar, kel on koolivaheaeg ja kes mul ennegi laenutada aidanud. Ja neid kuulajaid-vaatajaid kogunes palju. Daki hiljem ütles, et oli 36 inimest. Toole oli mul 25-le. Daki olis siis tagatoast kõik vanad logud välja vedanud ja ka laste pisikesed toolid läksid käiku.
No ja peale tutvustamist luges Ruitlane „Naisest“ kohe sellise katkendi, mis vanemad daamid õhku ahmima pani. Ja siis lugesid kõik kordamööda oma luulet.
Ja siis see juhtus: ma ei mäletagi millise luuletuse Triinu luuletuse peale üks proua pobises, et „...tulevad siis maale ropendama“. Ja siis pani Ruitlane ka ühe vänge luuletuse. Vahepeal neutraliseeris jälle Kauksi Ülle kena lookesega meeleolu mahedaks ja Pehk laulis ilusa kõrge häälega. Ja siis tuli jälle Triinult „Kolkalapsed“. Mille peale daamid jälle pahandasid – olid vist lootnud, et tulevad eakate luuleõhtule, aga seekordsel üritusel tutvustasid kirjanikud siiski oma loomingut ja ei ole midagi parata, kui see looming on just selline.
No ja kui Pehk kogu esinemise lauluga lõpetas oli mul päris hirm, et mis sorti küsimused tulevad.
Triinu šokiluuletuste kohta küsitigi, et kas noor laps siis tõesti midagi ilusat ei näe....?
Triin vastas, et kirjutab nii nagu elu on – realistlikult. (Lugesin veel üle Triinu luuletusi ja tõesti ei leidnud sealt roppe sõnu: kas joodik, lits ja sitane on rumalad sõnad? Luuletustest paistab soov välja pääseda sellest sitasest elust. Kõik noored ei kima ringi vanemate ostetud autodega ega diskota ööklubides. Lagunenud maju, naisi ja lapsi peksvaid joodikmehi on igas asulas, aknal suitsu kiskuvaid emasid rha päeva ootamas ja kaheksa-aastasi harva kooli sattuvaid kopihaisu järgi lehkavaid lapsi.)
VastaKustutaKüsimus: me oleme ju luulega üles kasvanud... kas see on siis luule?
Kivisilnik siis haris rahvast natuke, et luule ei ole juba ammu enam ainult riimis ja ainult ilus.
Olukorra päästis Salme Haavik, kes küsis siis, mida arvavad kuulajate hulgas viibivad eakaaslased tema luulest? Mille peale kostis „meeldis“ „vägev“. Ju siis ikkagi puudutas....
Küsimus oli ka Kauksi Üllele: kas murde kasutamine ei risusta meie ilusat emakeelt?
Mispelae võrukad siis vastasid kas nad ei tohi siis oma emakeeles kõnelda ega kirjutada.
Ausalt öeldes jäi minulegi osa Kauksi Ülle kõneldud jutust arusaamatuks – oleks tõlki vaja läinud, aga kui ei viitsind enam arusaamisega pingutada lasin paitada oma kõrvu kaunil keele kõlal, mis tuli Ülle suust nii emalikult ja naiselikult nagu vee vulin või linnu sidin.
Küsiti ka kirjatamise võimaluste, rahastamise kohta. Siis sai särada jälle Kivisildnik, kes on ju Ruitlase viimase romaani kirjastaja ja „Naine“ on ka hästi müünud. Saime teada, et Ruitlasel on valmimas uus romaan – vaesusest.
Ja siis tänasin kirjanikke, et nad meie pisikesse maaraamatukokku jõudsid ja surusin neile pihku Saarde valla logoga kruusid. Ruitlane ütles, et kindlasti läheb neil õhtul Saaremaal kruusi vaja....!???
Autogramme saime ka!
Ja siis nad läksidki valge bussiga Pärnu poole.
Selgituseks: Sven Sildnikul on Tihemetsa lähedal suvekodu ja ta käib siin raamatukogus vahete-vahel. Temaga on päris huvitav rääkida: raamatutest ja kohalikust elust näiteks. Ja nagu ikka Eestimaal tunnevad kõik kõiki: minu ema, Sildnike suguvõsa ja Heino Kiik on ühest külast pärit Avinurme lähedalt.